Võileivagrill on nagu krokodill: tõmbad lõuad laiali, viskad võiku nende vahele ja surud lõuad kokku. Võileivagrillid on enamasti tagasihoidlikud ja funktsionaalsed, aga harvadel juhtudel ka edevad ja funktsionaalsed. Näiteks nagu Berlinger Hausi elektrigrill, mille konstruktsioon võimaldab grillida vorsti, kala ja köögivilja ning kõike muud, mis lõugade vahele mahub. Üsna samasugust tulemust pakub ka Panini Yoeri võileivagrill. Võileivagrillide võimsusskaala jääb 450 ja 2000 W vahele. Suurema keskkonnajäljega polegi mõtet võileiba grillida. Ja väiksemaga samuti mitte.
Võileib on inimõigus. Ja grillitud võileib on grillitud inimõigus. Võileivagrillide tootjate hulgast, keda on seinast seina, leiab näiteks vana hea Tefali, innovaatilise Russell Hobbsi ja Saksa multimeediasauruse Blaupunkti. Kes nüüd sellele panustab, et viimane toodab stereogrille, millest tuleb välja bass-booster’iga võileib, ei pea pettuma, olgugi et seda maitse-surround’i saab kuulata pigem keelega. Võileivagrill näeb välja nagu minikohver ja sellisest lollikindlast disainist hälbimine tähendaks ka eemaldumist funktsionaalsusest. Kokkuvõtteks: võileivagrill on päike sinu köögis, sinu kuusirp ja Ehatäht, sinu hommiku-hygge, talvise kaamose peleti ja Aladdini imelamp.
