Röster on ühelt poolt kiirlahendus näljatundest vabanemiseks, teisalt aga on röster köögidisaini omalaadne manifest. Seega pole röstri puhul küsimus pelgalt selles, kui kiiresti sai ja leib röstris pruuniks päevituvad, vaid milline röster välja näeb. Röstrite maailmas on retro kindlasti tagasi – moes on nii 50-ndate ümar nummidisain kui ka 70-ndate kandiline funktsionalism. Sinna vahele jäävad sirgete külgede ja kumerate nurkadega 60-ndad. Retroröster on American dream su köögilaual.
Valikus on nii robustse metallkorpusega röstrid, mida on lihtne puhastada ja mille pealispind ei lähe kergesti katki – mõlgid ei tule arvesse – kui ka roosad naiivröstrid, mis teevad igast torssis hommikust sisuliselt jõulud. Või jaanipäeva.
Hommikusöögikultuuri lipulaevana on röster sama tugeva semantikaga kui kohvimasin. Röstsai teeb hommikust hommiku. Küsimus on ainult selles, millise röstri kasuks otsustada.
Ühest küljest peaks röster olema piisavalt kompaktne, et ta kööki ära mahuks. Teisalt on küsimus lisavidinates: kas taimeriga röster on juba priiskamine või oleks sellele lisaks vajalik ka külma saia soojendamise funktsioon? On olemas nii elektrisäästlikke ökoröstreid kui ka 3000-vatiseid elukaid, mille kõrval naabrite Tesla kriitvalgeks kahvatub. On olemas kerged röstrid, mis tõmbetuulega aknast välja võivad lennata, aga ka tõhusad jurakad – väärilised kaaslased tammepuust laudadele.
Nagu elus ikka, on kallimad röstrid reeglina vastupidavamad, kvaliteetsemad ning rikkalikuma funktsioonivalikuga.
