Pikendusjuhtmed on saadaval nii lattpikendustena, trummelpikendusjuhtmetena kui ka vargapesade ehk jagajatena. Välitingimustes on hea kasutada pikendusjuhet, millel on emases otsas klapp – nii ei pääse vihm ja lumi kohe pikendusjuhtme klemmidele ligi ega põhjusta lühist. Vargapesade ja pikendusjuhtmete kasutamisel tuleb jälgida seda, kui suurt koormust nad taluvad. Kui pikendusjuhe ülekoormuse tõttu süttib, võib puhkeda tulekahju ja selle kustutamisel ei tohi kindlasti kasutada vett. Paljudel puhkudel on kodudes ja kontorites vaja jagajat ehk vargapesa, mis võimaldab ühe seinakontaktiga ühendada kaks, kolm või isegi neli tarbijat. Siingi tuleb juhinduda kainest mõistusest ja vältida elektrisüsteemi ülekoormamist.
Pikendusjuhet ostes on oluline selle pikkusega kummaski suunas mitte üle pingutada. Kui pikendusjuhe jääb lühikeseks, on oht, et ta hakkab seinakontakti küljes rippudes sellele survet avaldama, mis pole kindlasti hea, sest juhtmed ei tohi olla pingul ega surve all. Kui pikendusjuhe on liiga pikk ning jääb kerituna trumlile, hakkab ta kuumaks minema. Eriti ohtlikud on kinniehitatud trumlitega pikendusjuhtmed, sest nende temperatuuri ei saa ka katsumisega kontrollida.
Maandusega pistikuid pikendusjuhtmesse ühendades tuleb teada, et 45-kraadise nurga all olevad pesad annavad ühendamisel veidi rohkem mänguruumi kui 90-kraadise nurga all olevad pesad.
Paljudel pikendusjuhtmetel on lüliti, mis lülitab välja voolu kõikidest pesadest. On ka selliseid, mille igal pesal on individuaallüliti. Äikese puhul tuleks siiski pikendusjuhe seinast välja tõmmata, sest välgutabamuse korral võib võrgupinge väga suures ulatuses kõikuda ja pikendusse ühendatud seadmed ära rikkuda. Kuna Euroopas on võrguvool küllaltki stabiilne, pole siin eriti levinud sellised pikenduskaablid, millesse on integreeritud ka voolutugevuse indikaator. Saadaval on aga eraldiseisvad energiakulu mõõtjad, mis käivad seinakontakti ja monitoorivad seadet, millele nad kontaktist voolu edasi jagavad.
