Löökriistad

Tamburiin annab kahte sorti heli: raputades on kuulda kuljuseid, lüües aga lisaks kuljustele ka trummi. Kui panna tamburiin põlvede vahele, saab seda mängida kahe timpaninuiaga ja tulemus on väga muljetavaldav. Siin tuleb siiski olla ettevaatlik, sest nahk võib nuiaga mängides puruneda. Muusikapoodidest on võimalik aga katkise naha asemele leida uus ja vastupidav. Tamburiini saab klambriga kinnitada ka trummikomplekti juurde, kruvides selle näiteks high-hat’i varda külge.
Triangel tundub olevat üheülbane instrument, kuid tegelikult saab sealt kätte kaks erineva iseloomuga heli: neist üks on pikk ja aeglaselt kustuv, teine võimalus on aga heli kohe pärast lööki teise käega summutada. Selleks on vaja triangel statiivi külge kinnitada.
Flamenkomuusikast tuntud kastanjetid nõuavad veidi koordinatsiooni ja harjutamist. Kui kastanjette täpselt mängida, saab nendega esile tuua ja toetada rütmifiguratsioone. Enda spetsiifilise kõla tõttu kostavad nad hõlpsasti tervest orkestrist üle.
Marakas kujutab endast varre otsa kinnitatud õõnsat muna, mille sees on seemned, kivikesed või muu peenike materjal. Raputades või edasi-tagasi liigutades hakkavad seemned sahisema. Ladina-Ameerika tantsumuusikale lisab marakas oluliselt väljendusrikkust.
Cajón ehk kasttrumm on odav ja nutikas alternatiiv trummikomplektile. Viimasele jääb ta väljendusvõimaluste poolest küll mõnevõrra alla, sest trummikomplekti mängides saab rakendada ka jalgu. Tõsi, kahoni saab tuunida näiteks basstrummipedaaliga. Erandina aga tuleb seda siis mängida kannaga, mis on õnneks hõlpsasti omandatav tehnika.
Džembet oleme nüüdseks harjunud kuulma mujalgi kui Aafrika muusikas. Kuna džembe membraan annab erinevates piirkondades erinevat heli, on tegemist vägagi väljendusrikka instrumendiga, millel saab kasutada ka näiteks India tablade mänguvõtteid. Algajad mängijad peavad aga teadma, et džembet ei pea üldse kõvasti lööma, sest muidu võivad käed viga saada. Liiatigi teeb see trumm kõva häält ka vaikselt mängides.