Remondikaubad, sanitaartehnika ja kütteseadmed

Võib juhtuda, et sügistorm võtab elektri ära. Aga võib juhtuda, et elektrit polegi poolelioleva suvila krundil, keset nimetut tühermaad või isegi kodus. Ja võib juhtuda, et voolu on ikkagi vaja. Siis päästab hädast ja tülikatest sekeldustest generaator. Jääb ainult üks põhiküsimus: diisel või bensiin. Millele tuleb lisaks veel hulk kõrvalküsimusi, sest hinna, vastupidavuse, jõudluse ja heitmekoguste poolest on generaatorid väga erinevad. Miks on kumbki elektrigeneraator hea? Diiselgeneraator vs. bensiinigeneraator Plussid Miinused Vähene hooldustarvidus ja madal hoolduskulu Vajab regulaarset hooldust  Vastupidav ja pikema elueaga Sobib lühiajaliseks kasutamiseks Väiksemad mõõtmed Mõõtmetelt suurem Kõrgem hinnaklass Odavam Lärmakam Töötab vaikselt Diisel ei ole nii plahvatusohtlik Milline generaator valida? Kui generaator töötab päevas 4–5 tundi, on mõistlik otsustada vesijahutusega generaatori kasuks, mis teeb 1500 pööret minutis. Hea on osta generaator väikese varuga, sest kunagi ei või täpselt teada, kui palju voolu vaja minema hakkab. Liiatigi talub generaator täiskoormust üsna lühikest aega. Vahetult pärast käivitamist saab generaator hakkama 50–70% koormusega ja ülejäänud tarbijad tuleks külge ühendada mõnevõrra hiljem. Plahvatusohu ja ülekuumenemise vältimiseks tuleb meeles pidada seda, et generaator suudab 12 tunni kohta töötada maksimumkoormusel vaid 1 tunni.

Boileri ootamatu katkiminek on ilmselt maailma frustreerivaim asi – kui WC-ummistus ja Karabahhi kriis välja jätta. Boileririke on korraga kulukas, masendav ja logistilisi väljakutseid esitav. Kuigi boiler on pidevas kasutuses, ei torka selle väiksemad vead alati silma. Tundub, et tegu on hoolt mitte vajava seadmega, kuid just regulaarne hooldus aitab fataalseid katkiminekuid edasi lükata. Alati on aga kasulik osata varakult ohumärke lugeda. Boiler soojendab aeglaselt Kui vesi soojeneb tundide kaupa, viitab see küttekeha kehvale tervisele. Korras küttekeha suudab vee vägagi kiiresti maksimumini kuumutada.  Veeboiler eritab tavatut lõhna Töökorras boiler ei erita lõhna töötades ega jõude seistes. Kui halba lõhna siiski tuleb, on vaja põhjust uurida – võimalik, et see viitab komponentide läbipõlemisele. See tuleks spetsialistil üle kontrollida, et tekiks selgus, kas boilerit saab veel remontida või enam mitte. Veidrat lõhna tundes tuleks viivitamatult abi kutsuda. Gaasilekete ennetamiseks on mõistlik endale vingugaasiandur hankida. Järsult tõusnud elektriarve  Võimalik, et küttesüsteem on vana ja seega vähenenud efektiivsusega. Probleem võib seisneda ka G-energiaklassis, millesse kuuluvate boilerite efektiivsus ei ületa 70%, samas kui A-klassi boilerite efektiivsus on 90%. Rohkem kui 15 aastat vana G-klassi boiler tähendab enam-vähem kindlasti ka suurt elektriarvet. Samuti kaasneb sagedase sisse- ja väljalülitamisega suurem energiakulu.  Boiler lülitab end alailma välja See juhtub siis, kui tal on teile mõni kehvapoolsem sõnum. Näiteks onsee märk madalast rõhust, vigase termostaadist või pumbaprobleemist. Asjatundja oskab siin täpsemalt nõu anda, mida edasi teha. Veeboiler kipub korduvalt rikki minema Kui soe vesi kipub ülemäära kiiresti otsa saama või boiler tilgub, saab asja teinekord parandada. Või siis ka mitte – häda on nimelt selles, et uusi mudeleid tuleb pidevalt peale ja vanadele ei valmistata enam varuosi. Sel juhul pole uue ostmisest pääsu. Keskkonnasäästlikkusest on asi muidugi kaugel, aga hetkel on turumajanduse kurss paraku just selline. Boiler teeb kummalist häält Üldiselt pole boileri ülitasast taustaheli peaaegu et kuuldagi. Vilistamine ja kolksatused aga ei kuulu enam standardpaketti ja tulenevad kas klapi purunemisest, pumbaprobleemist või üldkuluvusest. Tavatu müra korral tuleb boiler kõigepealt välja lülitada, et asi hullemaks ei läheks. Siis on vaja kohale kutsuda töömees, kes saab loodetavasti mure seljatatud. Kui aga selgub, et olukorda pole enam mõtet päästa, siis saad nippe boileri valimiseks meie artiklist "Ideaalse boileri valimine".

Puhas ja värske õhk lööb pea selgeks ning tekitab värske ja mõnusa olemise. Selle efekti taga on anioonid, mille taastamiseks just õhuionisaatorit vaja ongi. Nii tekitab lihtne tehnoloogiline vidin meis tunde, nagu viibiksime looduses. Kuidas ionisaator toimib? Ionisaatorid viivad positiivsed ja negatiivsed ioonid ruumis tasakaalu tagasi. Värske õhu eest võlgneme tänu aga just negatiivsetele ioonidele, ja neid eraldabki sisselülitatud ionisaator keskkonda. Negatiivsed ioonid seotakse positiivsetega, viimased ei hõlju enam õhus ja tuba muutub taas värskeks. Aga mitte ainult – plusse leidub hulga rohkem. Õhuionisaatori peamised eelised Õhuionisaator muudab su efektiivsemaks Anioonid suurendavad hapnikuhulka ajus. Nii aga suureneb omakorda meie erksus ja töö tulemuslikkus: keskendumine ja keeruliste ülesannete lahendamine muutub lihtsamaks. Kes siit edasi mõtleb, leiab ilmselt paar põhjust, et ionisaator ka kontorisse hankida. Sama, mis kehtib vaimse suutlikkuse puhul, käib loomulikult ka füüsilise kohta. Õhu ioniseerija toob tugeva tervise Lisaks sellele, et ionisaatorid vähendavad viiruste ja bakterite arvu, kaitsevad nad inimorganismi ka igasuguste haigustekitajate eest. Negatiivsed ioonid turgutavad hingamisteid, mille head toimivust on omakorda vaja selleks, et kopse põletike eest kaitsta. Nii väheneb kohe tõenäosus haigestuda nohusse, grippi, heinapalavikku ja koguni astmasse. Astmaatikute ja allergikute põli on ionisaatoriga samuti kergem, sest puhtamast õhust ammutatud parem elukvaliteet on kõige alus. Sügavam uni tänu õhuionisaatorile Ioniseeritud, puhta ja värske õhuga magamistoas muutub uni kvaliteetsemaks. Uinumisraskused võivadki paljudel juhtudel peituda õhu ebaoptimaalses ioniseerituses. Ioniseerija teeb meele rahulikuks Küllap jääb viimane sõna psühhiaatritele, aga ionisaatorit peetakse looduslikuks antidepressandiks. Vererõhk ja hingamissagedus lähevad ionisaatoriga taas normi. Ja kui need näitajad on korras, saab ioniseeritud toas tõhusalt puhata ning lõõgastuda. Lisaks imenduvad anioonid verre ja aitavad võidelda kahjulike vabade radikaalidega.  Auto ionisaator lõhnakuuse asemel Need, kel ripub autopeegli küljes Wunderbaum, võiksid kaaluda hoopis autoionisaatorit, millel on sama funktsioon, mis tubaselgi. Kui autos on näiteks suitsuhais, aitab ionisaator õhku steriliseerida ja ebameeldivast lõhnast vabaneda. Ionisaatoriga õhuniisutaja kaitseb elektroonika mõju eest Elektroonikaseadmed tarbivad mitte ainult meie vaba aega, vaid hingavad ka meie õhku. Nad muudavad meie ruumi bioloogiliselt passiivseks, meie aga muutume loiuks, nii et lõpuks pole energiat ega üldse mingit tuju midagi teha. Nii et kui toas on palju elektroonikat, aitab hea ionisaatoriga õhuniisutaja positiivsete ja negatiivsete ioonide tasakaalu taastada. Kuna ionisaator on taskukohane, võib igaüks selle endale tuppa või sõidukisse soetada. Loodust ennast see küll ei asenda, aga vähemalt värske õhu poolest loob ta sarnase kvaliteediga keskkonna.

Kuigi WC-pott kestab aastaid, vajab ta aeg-ajalt siiski hooldust. Rutiinne puhastamine kindlasti konti ei murra, aga võitlus katlakiviga võib küll üsna võhmale võtta. Nimelt ei pruugi katlakivi eemaldamiseks mõeldud kemikaalid rahuldavat tulemust anda. Siis aga tuleb rahulikult sisse hingata ja minna üle klassikalisemale tehnikale – äädikale ja liivapaberile.  Katlakivi eemaldamine äädika abil Vala liiter äädikat otse kempsupotti ja selle külgedele. Oota 3–4 tundi. Vala potti veel äädikat. Tõmba vesi peale ja toeta seda tegevust WC-harjaga. Korda eelnevat nelja etappi, kuni pott üleni läigib. WC-poti veepaagi puhastamine Võid äädikasegu segada söögisoodaga ja puhastada ära ka veepaagi. Sel juhul on tegevuskäik järgmine: Sega 2 osa söögisoodat 1 osa äädikaga, nii et see näeb välja nagu pasta. Keera veepaagi vesi kinni ja tühjenda paak. Kanna äädika-söögisoodapasta katlakivistele pindadele ja oota pool tunnikest. Hõõru pastat võimalikult karmi harjaga. Keera vesi jälle lahti ning tõmba mitu korda vett, et pott ja paak katlakivijääkidest täiesti puhtaks saada. Katlakivi saab eemaldada ka liivapaberiga Liivapaberimeetod toimib vana ja kinnipaakunud katlakivi puhul, mille eemaldamisega äädikas ja jaemüügi puhastusvahendid jänni jäävad. Varuda tuleb keskmise- ja peeneteralist liivapaberit ehk karedustega 120–150 ja vähemalt 240. Edasine protseduur on järgmine: Katlakiviseid pindu tuleb esmalt hõõruda keskmiseteralise paberiga, aga mitte ülemäära kõvasti, muidu võib pott viga saada. Eemalda katlakivijäägid peeneteralise paberi või svammiga. Tõmba vesi peale. Hoia tualett alati puhta ja värskena Selleks, et WC-pott läigiks ja lõhnaks hästi, võib lisaks õhuvärskendaja kasutamisele teha järgmist: Vala puhastussegu veepaaki, et ennetada hallitust ja baktereid. Hoia potiharjaanumas puhastusvahendit, et see oleks pidevalt desinfitseeritud. WC-potti saab värskendada hambapasta või pooleks lõigatud greibiga, kuhu on pisut soola peale raputatud.

Seinte soojapidavusest räägitakse palju ja akende omadest veel rohkem. Aga et toas poleks külm nagu hundilaut, on vaja ka hästi isoleerivat ust – õigest materjalist ja sobivate omadustega. Soojapidavad materjalid Vaatame, millised uksematerjalid tagavad maksimaalse soojusisoltsiooni ja milline välisuks võiks sobida just sinu kodu eksterjööri ja sisekujundusega. Klaaskiud on puidulaadselt turvaline ja energiasäästlik ning tugev ja madala hooldusvajadusega. Klaaskiud on kehv soojusjuht, teisalt pakub aga ilmastikukindlust – seetõttu on soojusisolatsioon eeskujulik. Miinuseks on kõrge kuluvus ja soolane hind. Puituks – olgu see siis tammest, kuusest või vahtrast – on välisuksena ilmselt soojapidavaim lahendus. Risk seisneb vaid selles, et kui puit on saadud kevadsuviste raiete käigus, läheb ta kõveraks ja muutub tarbefunktsioonis kasutuks. Kui aga puu on raiutud talvel, nagu vanasti, on kõik hästi. Puit pole igas olukorras kõige ilmastikukindlam ja et materjal ei praguneks ega saaks muul viisil kahjustada, on vaja seda perioodiliselt üle värvida või lakkida. On puituksi, mis sisaldavad ilmastikukindluse huvides polüetüleeni. Metalluksed hiilgavad vastupidavuse ja turvalisusega – neid on keeruline purustada ning puituksest peavad nad vastu koguni viis korda kauem. Isegi hooldada pole neid sisuliselt tarvis. Energiasääst ja ilmastikukindlus lisavad omakorda plusse. Tugevusele vaatamata võib metall siiski mõlki minna. Või roostetama hakata. Puuduseks on ka metalli hea soojusjuhtivus, nii et ust katsudes on tunda kas jahedust või soojust.  Alumiiniumuksed sarnanevad vastupidavuse ja energiasäästlikkuse poolest metall- ja klaaskiudvariantidele. Hooldust nad eriti ei vaja ning erinevalt metallustest ei ähvarda neid rooste. Ka ei kipu nad puitustega sarnaselt pragunema.  Vinüül annab vägagi eeskujuliku soojusisolatsiooni, blokeerides kuumuse või külma. Eriti kasutatav on vinüül rõduuste materjalina. Vinüül ei vaja eriti hooldust ning kujutab endast üsna soodsat valikut. Disainivaliku poolest jäävad vinüüluksed aga pigem vaeslapse ossa. Soojusisolatsiooni lisavõimalused Soojustatud välisuks tasub end ära siis, kui eelnev loetelu juba eos lahja tundub. Isoleerida saab erisuguste katetega, olgu nendeks siis spoon või ülitihe puitkiudplaat HDF. Täitematerjalidest on levinumad kivivill ja vahtpolüstürool. Sageli on uste kirjeldustes välja toodud ka soojusülekande tegur, et oleks lihtsam nende isolatsioonisuutlikkust määrata. Tihendid aitavad siis, kui välisuks ei pea tuult või külma. Tihendid on taskukohase hinnaga ning lihtsad paigaldada. Investeering toodab ennast ainuüksi küttearve pealt kiiresti tagasi. Ukse ja lävepaku vahel kasutatakse sageli silindrikujulist tihendit. Kui selle toon klapitada esiku värvidega, pole seda peaaegu et nähagi. Ukse külgedel ja raami ülaosas võib kasutada samu iseliimuvaid tihendeid, mida akendelgi. Lisauks läheb sageli loosi neil, kes on otsustanud ilusa, kuid mitte eriti soojuskindla välisukse kasuks. Nii ongi lisaukse ülesandeks teha ära töö, millega põhiuks jänni jääb – pidada sooja. Soojapidava välisukse valikul on olulisim, et ta oleks tuulekindel, ei kõmiseks ja peaks sooja. Puit saab küll hakkama sooja pidamisega, aga alati ta ei aita. Nimelt on soojustatud uksed stabiilsemad ja ilmastikukindlamad, samas kui puit hakkab suure niiskuse käes paisuma ja teatud tingimustel ka pragunema.

Kui boiler ühel hommikul külma dušiga üllatab, muutub automaatselt ka päevaplaan – sammud tuleb seada poodi. Seal ootab aga ees tohutu valik, mis võib ka sihikindlad inimesed segadusse ajada. Millist boilerit valida? Veeboileri ostmisel on sageli kaalukeeleks ökonoomsus. Kokkuhoiuga need boilerid, mis soojendavad vett vaid siis, kui see parasjagu kraanist ei voola.  Tavamudelitest umbes 60% võrra vähem kulutab voolu hübriidboiler ja tasub end ära kõrgemale hinnale vaatamata.  Termodünaamiline boiler toimib soojuspumbale sarnasel põhimõttel, nii et suurem osa soojast veest tekib ilma elektrikuluta. Mida veel tähele panna? Määrava tähtsusega on ka suurus, mis sõltub pereliikmete hulgast ja vee tarbimise harjumustest. Ja loomulikult kuju – kui ruumi on piisavalt, on vertikaalne variant tõhusam, sest kuumutab vett efektiivsemalt.  Kahesüsteemsete boileritega saab vett soojendada nii elektrit kasutades kui ka näiteks soojuspumba või keskküttekatlaga. Kahesüsteemsete boilerite paigaldamisel tuleks lähtuda põhilisest kütteviisist. Nimelt ei ületa elektriline küttekeha üldiselt 3 kilovatti. Väikeste boilerite võimsus on aga veel madalam. See tähendab, et vesi soojeneb aeglaselt ja ohtraks tarbimiseks sellest ei jätku. Keskküttekatla või soojuspumbaga kütmine võib küttevõimsust kolm-neli korda tõsta, mistõttu on ka vee soojendamisele kuluv aeg lühem.  Paigaldamisest Kui vähegi võimalik, peaks boileri üles panema asjatundja. Eelnevalt tuleb kindlaks teha, et sein vett täis boilerit ikka kanda suudab, samuti peab elektrisüsteem vajadustele vastama. Kuna pika toru vedamisega kaasneb paratamatult soojakadu, on mõistlik boiler kasutuskoha naabrusse paigaldada. Boileri alla võiks torude ühendamiseks jääda vähemalt pool meetrit vaba ruumi. Ka kontroll- ja hooldustöid on niiviisi mugav teha. Horisontaalboileri puhul tuleks vähemalt sama palju ruumi elektriühenduse ja seina vahele jätta. Kuidas boilerit veest tühjendada? Seda saab teha külma vee pealevoolu kaudu. Eelnevalt tuleb ülerõhuklapp eemaldada, muidu ei tule vesi läbi. Et vaakum vee väljavoolamist ei takistaks, tuleb lahti teha kuuma vee kraan. Variant on muidugi ka kuuma vee toru boileri küljest lahti ühendada, aga sel juhul on ta pärast vaja ka hermeetiliselt tagasi panna ja see võib olla tülikas.  On kaks võimalust vett ära juhtida: kas panna külma vee sisendi otsa voolik ja suunata see mõnda lähedal asuvasse äravoolu või – teine variant – võtke kaks ämbrit ning tühjendada neid kordamööda. Elektrisäästust Elektri kokkuhoid algab juba kassasabas, boiler kaenlas. Nimelt peaks boileri maht vastama kasutajate arvule ja kuuma vee vajadusele, see otsus sünnib aga just poes. Näiteks kulutavad vannisõbrad rohkem sooja vett kui duši all käijad. Järgmine oluline punkt on boileris hoitav temperatuur. Liiga kuum vesi tähendab mitte ainult suuremat elektrikulu, vaid ka seda, et küttekehale ladestub katlakivi kiiremini. Kuna katlakivi on üsna hea isolaator, tuleb sealt elektriarvele omakorda lisa. Pole mingit vajadust sooja tarbevett üle 55 kraadi kuumutada.  Rusikareegel on, et vajaduspõhine valik tasub end boileri ostmisel ära.

Kui ilmad lähevad külmaks, muutuvad kortermajades toad justkui iseenesest soojaks. Aga mõnikord ei muutu ka – ja siis peitub põhjus radiaatorisse kogunenud õhus. Õhumull peatab veeringe ja radiaator jääb leigeks. Õnneks saab radiaatori õhutamisega päästa mitte ainult päeva, vaid kogu talve. Miks vajab radiaator õhutamist? Õhk radiaatoris nullib ära küttesüsteemi efektiivsuse. Ruumid ei soojene, varbad külmetavad ja nina otsa koguneb tilk. Kui kuuma juurde keerata, ei muutu midagi – peale kuu alguses saabuva kopsaka arve. Seega on mõistlik radiaatoreid regulaarselt ventileerida. Torumeest pole selleks küll otseselt vaja, aga kindlasti rõõmustab ka haldusfirma sellise lihtsa tööotsa üle. Täpsustuseks: radiaatoreid tuleks ventileerida vähemalt kord aastas. 6 lihtsat sammu õhutatud radiaatoriteni Tehke kindlaks, milliseid radiaatoreid tuleb õhutada. On mitu sümptomit, mis viitavad radiaatorisse tekkinud õhumullile: radiaator teeb kriuksuvaid helisid, radiaator ei lähe piisavalt kuumaks, radiaatoril jäävad mõned kohad jahedaks – seal ongi peidus õhk. Lülitage küte sisse, et radiaator täielikult soojaks läheks. Lülitage küte välja, sest kui see liigutus tegemata jätta, voolab maha palju vett ja soojaprobleemist saab spaaprobleem – seda ka alumiste naabrite jaoks. Varuge radiaatori juurde vett imavaid rätikuid. Ja vandesõnade asemele varuge veel pisut rätikuid, sest ka kinnikeeratud kütte korral tuleb radiaatorist vett välja. Keerake lahti radiaatori küljel asuv tühjendusventiil. Selleks tuleb kas radiaatorivõti klapi sisse lükata või siis kruvikeeraja ventiilil asuvasse soonde suruda. Ärge avage ventiili täielikult, vaid keerake klappi pool pööret vastupäeva. Kuna radiaatorist väljuv õhk võib olla kuum, kulub natuke ettevaatust marjaks ära. Õhk väljub radiaatorist vilinal. Kui õhk on otsas, hakkab tilkuma vett – see on hetk, kui tuleb klapp uuesti kinni keerata: pool pööret päripäeva. Võtke külmkapist külm õlu ja premeerige ennast. Puhasta ja hoolda radiaatoreid Kuna radiaator on mõnes mõttes nagu koduloom, tuleb selle eest hoolitseda. Radiaatoripiludesse koguneb tolm, mis näeb vastik välja ja on ebahügieeniline. Seega tuleks tolmuimejaga tõmmata puhtaks radiaatori ja seina vahele jääv ala. Tasub kaaluda niisuguse tegevuse sooritamist üks kord kuus, isegi kui see projekt tundub esmapilgul täiesti utoopiline. Kuiva lapiga võiks üle tõmmata kõik lihtsasti ligipääsetavad kohad. Osadel radiaatoritel käivad ülemised ja alumised restid kerge vaevaga ära ning siis saab pudeliharjaga radiaatori seest omajagu tolmu kätte. Kemikaalidega ei soovitata radiaatorite kallal möllata, sest nii võib radiaatori pealiskiht kahjustada saada. Halvimal juhul läheb terve radiaator rooste. Õhutatud radiaatorid annavad soojema kodu ja väiksemad küttearved. Need töötavad ilma vilina ja kriuksumisega. Ja veel: kuna õhutamata radiaatorid pärsivad kogu küttesüsteemi, kannatavad lõpuks ka naabrid.