Puhkpillid

Barokkplokkflööte mängitakse veidi teise sõrmestuse ehk aplikatuuriga kui selle kaasajastatud varianti. Kui barokkplokkflöödil kasutatakse palju kahvelvõtteid, siis kaasajastatud variant on pigem lineaarse tunnetusega. Kui Eestis suhtutakse plokkflööti kui “päris” instrumentide eelastmesse, siis tegelikult on plokkflöödile kirjutatud suures koguses ilusat barokkmuusikat – lihtsatest või lihtsustatud paladest ülivirtuoosseteni. Nii õpitakse näiteks Saksamaal plokkflööti muusikakoolides eraldi erialana ning tšembalo ja barokktšello kõrval kõlab see täiesti arvestatava instrumendina. Ka Eesti on oma arengus vaikselt selle suuna võtnud. Plastmass võib instrumendi põhimaterjalina küll kummaline tunduda, kuid tegelikkuses ei ole plastmass üldse kehv lahendus, vaid sageli paremgi kui puit. Asi on sellest, et pillisisene õhusammas peab puhkpillis saama võnkuda minimaalse takistusega. Kuna plastmassi on võimalik lihvida puidust siledamaks, ongi plastföötide heli sageli puhtam kui puitplokkflöötide oma.
Suupilli plussid on ülikompaktsus, mitmehäälsus ja odavus. Tõsi, alguses võib harjumatu olla see, et osad kõrgused on mängitavad ainult õhku sisse tõmmates. Aga stiilne blues laagriõhtul on väärt vaeva, et see tehnika selgeks õppida.
Meloodika kombineerib endas puhk- ja klahvpilli mänguvõtted. Ulatust on meloodikal umbes kaks ja pool oktaavi, mis võib klahvpillimängijaile tunduda napp, kuid puhkpillide tavapärast diapasooni arvestades pole seda üldse vähe.